IT – haridus ja -haritus

Laura, Jooni, Kreet ja Radne kirjutasid teemal “IT- haridus ja -haritus“, lugesin nende rühmatöö läbi ning avaldan oma mõtted sel teemal siin.

Valikuid, kus peale keskkooli IT õpinguid allustada on Eesti mitmeid, küllap leiab igaüks endale sobiva. Samuti on mitmeid programme, mis on mõeldud põhi- ja keskkoolinoortele, et nende seas juba varajases nooruses huvi tekitada ning erialavalikule kaasa aidata. Lisaks on veebiavarustes ka palju nii tasuta kui tasulisi kursusi ning materjale, mida igaüks, kel huvi, uurida ja puurida saab.

Aga kas IT sektoris näiteks arendaja või analüütikuna töötamiseks üldse on vaja haridust, paberit tagataskusse või piisab siiski omal käel omandatud oskustest? Tööst tuleb välja, et teatud ametite jaoks on haridust tõendav dokument rohkem vajalik kui teistel. Näiteks arendajana on olulised pigem sinu oskused, paberit küsitakse avalikus sektoris ametisse asudes või riigihangetes osalemiseks, et sinu oskusel hankija jaoks ka mingisugune garantii oleks.
Juhtivamal positsioonil töötades on tihtipeale nõutud ka bakalaureuse või magistrikraadi olemasolu.
Loomulikult annab paber mingisuguse kindluse, et inimesel on piisavad kompetentsid oma erialal hakkama saamiseks, kuid vähemolulist rolli ei mängi ka kogemus ja isikuomadused. Olles töötanud erinevatel juhtivatel positsioonidel ning  omades huvi ka IT valdkonna vastu, kui omamata vastava eriharidust, võib kandidaat, kes konkureerib just ülikooli lõpetanud, ilma igasuguse töökogemuseta koolilõpetajaga, ta kaugelt seljatada. Paber üksi ei garanteeri töökohta, kogu kompott on oluline. Siiski juba õpinguid alustatuna tasuks kool alati ära lõpetada, see näitab inimese sihikindlust, võimet alustatu lõpuni viia ning kindlasti pakub ka näiteks väga kogenutele arendajatele uut infot, mida oma töös kasutada. Kraad pole kohustuslik, aga annab tööturul kindlasti lisaboonuse. Olulised on mõlemad – nii haridus kui haritus!

b8c2576a9ac4e63e9cd17e8425590721

IT proff – visioon ja tegelikkus

Olles alles esimese kursuse tudeng Eesti Infotehnoloogia Kolledžis, vaatan tahes-tahtmata korra-kaks nädalas ka erialaseid töökuulutusi. Kuigi olen hetkel täiskohaga tööl ning lähiajal tööandjat vahetada ei plaani, hoian end siiski kursis. Kui aga mõni tõeliselt ahvatlev pakkumine silma jääb, siis vahel kandideerin ka – mõni võimalus tekib elus ainult üks kord ning siis ei tohi seda maha magada. Ja kandideerimine ei tähenda kohe, et uue pakkumise vastu võtan, see on pigem enese ja ettevõtte testimise periood, mil näen, millised kadalipud mul erinevates organisatsioonides läbida tuleb, enne, kui selle jaatava vastuse kätte saan. Lisaks saab kandideerides alati ka infot selle kohta, millised on su tugevused ja nõrkused – kui sa neid ise ei tea ning milliseid oskusi võiksid konkreetset ametikohta silmas pidades juurde õppida. See annab võimaluse enne tegelikku töökohavahetust oma oskusi täiendada ning järgmine kord juba pädevam olla.

Tööportaalid pidevalt on täis kuulutusi, kus otsitakse it-spetsialiste. Ajakirjanduski vahutab päevast päeva, kui palju meil IT sektoris töötajaid sel ja sel aastal puudu saab olema. Programmeerimisest on saamas üks keel, mille võiks tähtsuselt inglise ja vene keelega varsti samale pulgale asetada. Kui esimese klassi miniinimesed juba vaikselt koodi hakkavad kirjutama, siis tundub, et tööandjad on turu pakkumise olukorrast ees ning oodates nende väikeste junsude suureks kavamist, otsitakse juba praegu tehnoloogiaalase kõrghariduse, 5+ aasta töökogemuse ning Java, CSS, HTML, C++, Phyton, JavaScrip ja .NET oskusega töötajaid. Iseloomuomadustest on kindlasti olulised avatus, hea suhtlemisoskus, hea planeerimisoskus, out of box mõtlemine ja ambitsioonikus. Ja ära ei saa unustada elementaarseid keeleoskusi: eesti, inglise, vene, soome ja hea, kui oskaks saksa ja prantsuse keelt ka.  Muidugi, kes ei tahaks endale supervõimetega töötajat, kes saab hakkama kõigi ülesannetega, mõistab igat keelt ning keda kõik kolleegid armastavad?

Tudengitel on loomulikult alati võimalus ettevõtete uste taga köia ning praktika võimaluste kohta uurida. Mis aga siis, kui oled täiskasvanud inimene, aastaid töötanud ning igakuine sissetulek on oluline, et täita maksekohustusi? Praktikale minek tähendaks kas põhitööst loobumist või minimaalselt kogu aastase puhkuse (28 päeva) realiseerimist, et teises ettevõttes praktika sooritada. Võimalik, et praktikale ei järgne ka tööpakkumist ning nii asudki tagasi oma põhitöökohale ning selleks aastaks on võimalused sisuliselt otsa.
Olgu, alati on võimalik ka riskida – tulla töölt ära ning anda endast parim, et leida tasustatud praktika- ja töökoht – aga risk võib tähendada ka töötuks jäämist ja seda ei saa kõik endale lubada.
Mis siis sellises olukorras teha? Tööpakkumistes nõutakse mitmeaastast kogemust, aga seda sul pole, praktika saad teha puhkuse ajal, kui õnnestub kogu puhkus korraga välja võtta. Vahest saad korraga teha töö ja praktika?
Senise kogemuse põhjal võin öelda, et mitmed ettevõtted on siiski valmis tööle võtma ka neid, kel kogemust vähem, kui kuulutuses esialgu nõutud. Kui näitad üles initsiatiivi ning valmidust õppida ja pingutada, siis saad jala ukse vahele ka ilma aastaid kogemusi omamata.

IT maailma prohmakad

Olgem ausad, kõik teevad vigu, aga olukord on teine, kui see tähendab sulle miljoneid kahjumit. Selleks, et järgmine Skype välja arendada, on vaja head ideed, teadmisi, pädevat meeskonda, õnne ja õiget ajastust. Edu valem on kõigi komponentide korrutis. Kui aga üks komponent on null, on kogu korrutis null.

Pole tehnoloogia maailmaski vähe neid projekte, mis raketina kosmosesse tõusmise asemel isegi stardipakult minema pole saanud. Esimese näitena võib ette võtta Google Wave’i, mis jõudis turule 2009. aasta mais. Tegemist oli Google ühe kehveima üllitisega, mille kohta väideti, et kui e-mail oleks leiutatud nüüd, oleks see täpselt selline. Rakendus oli segu e-mailist, Twitterist ja instant messaging’ist. Ratast uuesti leiutaga pole üldiselt mõtet ning vastupidiselt oodatud edule, ei võtnud inimesed seda rakendust omaks ning juba aasta hiljem loobus Google selle edasi arendamisest.
Kui juba Google’st juttu, võiks ära mainida ka Google’i prillid. Tootele tehti kõvasti turundust ning ootused olid kõrged, kui kui prillid lõpuks lettidele jõudsid, oli vaimustus kadunud. Müüginumbrid jäid alla ootuste ning toode kadus taas eesriide taha – veel ei olnud õige aeg, arendustööd käivad ja tulevikus on oodata prillide teist tulemist, väidab Google.

Teise prohmakaga sai hakkama Microsoft. Windows Vista turule toomisega 2007. aastal loodeti operatisoonisüsteemile anda uus hingamine, tehti “ilukirurgia” tehnikamaailmas. Taaskord, edu ei saabunud. Paljud jätkasid Windows XP kasutamist ning läksid hiljem otse Windows 7-le üle.
Põhjuseid oli mitmeid. Kui XP sisaldas tol hetkel endas 35 miljonit rida koodi, siis Vista puhul oli see number 50 mln, mis tõmbas alla ka kiirust. Piltlikult öeldes kasutati viienda käigu asemel nüüd neljandat – seda eriti juhul, kui kasutajal polnud kõige uuemat ja võimsamat riistvara.
Üheks olulisemaks põhjuseks oli aga fakt, et Vista ei ühildunud paljude tarkvarade ja riistvaraga. Nõnda oli keeruline uut op-süsteemi kasutusele võtta, isegi kui oleks soovitud.
Oma osa Vista ebaõnnestumisel oli ka Apple-l, kes tegi Vistale kõvasti antireklaami, väites, et tegemist on vigase, igava ja keerulise op-süsteemiga. Samas on endiselt ka neid, kes väidavad, et Vista polnud häda midagi – vaatenurga küsimus.

Kolmas nominent kõige suurema prohmaka tegija auhinnale on Segway – püstine tasakaaluliikur, mis saabus turule 2001. aasta lõpus. Loodeti, et Segway müüb 10 000 toodet nädalas, tegelikkuses müüdi esimese kahe aastaga alla 10 000 ühiku. Loosung, et Segway hakkab tulevikus asendama kõndimist, kukkus kolinal läbi. Paika ei pidanud isegi Steve Jobs’i väide, et sellest saab midagi suuremat kui PC. Revolutsioon jäi tulemata.
Tootele püüti rakendust leida paljudes valdkondades, selle asemel, et keskenduda ühele segmendile. Inimesed liikusid jala, jalgratta, mootorratra või autoga, ettevõtted küll katsetasid toodet, kui nende jaoks jäi funktsionaalsusest puudu.
Aeg-ajalt võib Segway’del näha küll linna uudistavaid turiste, aga see on ka kõik.

Kliendi käitumist ennustada pole kerge, õnnestumiste kõrval on ka palju läbikukkumisi, millest õpitakse ning tänu millele arendatakse tulevikus paremaid tooteid. Maailmas on raha piisavalt, eks vahel ongi hea seda ka tuulde lasta!

 

 

Kõik algas siit

Olgem ausad – ega ma naljalt siin blogi ei kirjutaks, kui selle eest ainepunkte ei jagataks. Praegusel hetkel on minuti hind kulla väärtusega. Vaba aega tuleb tikutulega taga ajada ja ilmselt kõrvetaks leek enne näppu, kui selle tegelikult üles leiaksin.

Aga asume asja juurde. “Julge hundi rind on rasvane,” – vähemalt nii nad väidavad ning sellest ajendatult tegin 2016.a sügisel ulja otsuse asuda tarkust taga ajama. Peale pikka tööpäeva samme kooli poole seades läheks nii mõnigi päev parema meelega koju, viskaks jalad seinale ja loeks sente, mida dividendiaktsiad mulle toodavad. Aga ei, vea ennast loengusse ning torgin halle ajurakke, et need ellu ärkaks ja uut infot analüüsima hakkaks. Vahel isegi toimib.

Peaasjalikult hakkavad siin blogis ilmuma aine “IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid” raames kirjutatud üllitised, aga aeg-ajalt saate lugeda ka minu vahel piiritut sarkasmi täis jutustusi õppimisest, programmeerimisest või millestki muust igavast ja teemekohasest.

System.out.println(“Head õhtut!”);