Copyright – is it right?

Täna võtame ette intellektuaalomandi teema. Aeg on välja kaevata kõik head lood, et siis piinliku täpsusega jälgida, et jumala eest lugu või osas sellest kusagile avalikku “ruumi” ei satuks, muidu oled kohe trellide taga -süüdistuseks autoriõiguste rikkumine.

Rick Falkvinge ja Christian Engström pakuvad oma raamatus The Case for Copyright Reform välja erinevaid lahendusi, kuidas kohati absurdseks muutunud “monopolieeliseid” inimsõbralikumaks muuta. Nad toovad välja mõned põhimõtted, mis kokkuvõttes võiks kaasa aidata nii toodete kui ühiskonna arengule, kuid ei jätaks kaitse ja tasuta ka ideede autoreid:

*Moral rights unchanged –  väita, et mina leiutasin jalgratta või telefoni, oleks vale. Viidata tuleb autorile ning seda Rick ja Christian muuta ei soovi. Igati mõistlik ja aus punkt, loodan, et see ei muutu kunagi.

*Free Non-Commercial Sharing – tahad sõbrale internetis leitud luuletuse saata? Oh, well, ei saa. Rick ja Christian loodavad seda muuta, nad soovivad taastada autoriõiguste algse versiooni, mil üksnes kaubanduslikul eesmärgil levitamiseks oli vaja õigusi. Inimesed omavahel, sõbralt sõbrale jagades aga ei pidanud seaduse vastu eksimise pärast muretsema.
Olgem ausad, seda sõbralt sõbrale jagamist tehakse nii kui nii, olgu see seaduslik või mitte, see toimub. Kui keegi selle pealt tulu ei teeni, ei näe ma põhjust, miks selle eest kedagi karistama peaks.

*20 Years Of Commercial Monopoly -tänane olukord, kus copyright õigused kestavad eluea, pluss 70 aastat peale, on absurdne. Ükski investor ei ole huvitatud nii pikast investeeringust. Raamatus on ettepanekuks on tehtud 20 aastat. Arvan isiklikult, et see aeg võiks isegi lühem olla, maailm areneb nii kiiresti, see, mis oli 20 aastat tagasi midagi väärt, on ammu aja hammasrataste vahele kadunud. Pakun pigem 10-15 aastat.

*Registration After 5 Years – paljud tööd ja teosed, mis tänapäeval veel copyright‘i all on, on sattunud keerulisse olukorda, kus autor ja isik, kas siis füüsiline või juriidiline, on täpselt teadmata. Enamus neist ei oma enam mingeid väärtusi, aga kasutada ei saa neid endiselt. Copyright õigus peaks antama automaatselt ja kui autor soovib oma õigusi pikendada, peab ta ennast registris ametilikult registreerima.
Igati nõus, nii kaob ära probleem, kus teose või töö autor on teadmata.

* Free Sampling – paljud loojad soovivad oma töös kasutada lõike juba olemasolevatest töödest, aga see on copyright’i tõttu keeruline. Loomemaailm muutuks tunduvalt avaramaks, kui seda muuta. Raamatu autorid soovivad anda õiguse kasutada juba olemasolevatest töödest mingeid juppe, loomaks uusi teoseid.

* A Ban on DRM – DRM is an acronym for “Digital Rights Management”, or “Digital
Restrictions Management”. Seda terminit kasutatakse klientide või kodanike kasutusõigusi piiravate reeglite, isegi kui neil on õigused olemas, ühisnimetajana. Suurkorporatsioonid kehtestavad enda reegleid, mis kaotab mõtte luua riiklikud eeskirjad ja seadused, mis kasutusõigusi reguleeriksid.
Raamatu autorite sõnul tuleks DRM-ist loobuda, nii ei saa ettevõtted kasutajatega manipuleeriga ja riiklikud eesrkirjad kehtiksid kõigile ühtemoodi.
See valdkond peaks kindlasti olema paremini reguleeritud ning võimalik, et DRM-i keelustamine parandaks kasutajate olukorda.

Kokkuvõttes võib öelda, et intellektuaalomangi õigused on kindlasti vajalikud, aga praegused seadused on ajast ja arust ning vajavad üle vaatamist, et ühiskonna arengut soodustada.

Advertisements

Netikett

Tänapäeval on kerge ennast internetis teiste peal välja elada, teisi solvata, kuulujutte levitada jne, ilma, et seejärel kohe avalikku häbiposti kartma peab. “Julged jänsed” kirjutavad pahatahtlikke kommentaare, mõtlemata tagajärgedele -kuidas üks või teine postitus teisi inimesi mõjutada võiks. Nii mõnelegi tundub internet kohana, kus kõik on lubatud.
Milline üldse on interneti eetikakoodeks? Kes põhjalikumalt lugeda soovib, et ka veebis hea kodaniku ja inimesena käituda, siis soovitan lugeda Virginia Shea raamatut “Netiquette“. See on küll kirjutatud juba 1994. aastal, aga põhimõtted kehtivad endiselt. Virginia on välja toonid kümme olulisemat punkti, millele internetis olle tähelepanu pöörata ning mille järgmisel võid ünsa kindel olla, et jalajälg, mille tihti eneselegi teadmatult veebiavarustesse maha jätad, ei tekita sulle kaugemas tulevukus piinlikkust.

Toon raamatust “Netiquette” välja ühe olulise punkti, mis inimestel aeg-ajalt ununema kipub: respect other people’s privacy ehk austa teiste inimeste privaatsust.
Suurem osa inimesi ei postita ilma teise inimese loata internetti üles võõraid telefoninumbreid või isikuandmeid, ma vähemalt loodan. Sellene teadmine võiks olla elementaarne. Aga privaatsuse austamise või selle rikkumise all ei mõtle ma praegu andmete jagamist, vaid väga lihtsat ja populaatset täägimist (tagging) ehk pildi all või mõnes kohas ära märkimine. Seda võib teha nii hüperlingina kui ilma, lihtsalt nime mainides (kuigi see otseselt täägimisena ei kategoriseeru).

Olen isiklikult päris mitmel juhul leidnud veebis erinevaid pilte, mille puhul ma ei ole andnud luba seda kas avalikult üles panna või veel halvem – ennast pildil ka ära märkida. Samuti ei soovi, et täiesti võõrad inimesed või ka tuttavad teaksid, kus, kellega ja millal ma kohvitamas või kinos käin. Kui sotsiaalmeedias jälle keegi postitab, et “Pupu, Juku ja Nipi-Tiri – was at club Holliwood”, siis kas need inimesed on ikkagi kooskõlastanud, et võivad sellist infot jagada?  Tihtipeale ei mõisteta selliseid postitusi tehes teistel isegi nõusolekut küsida. Veel vähem kooskõlastada, millises mahus ja millist infot üleüldse teise inimese kohta jagada võib. Tegemist on hetke ajendil tehud otsusega ja kõik.
Mõned aastad hiljem aga kahetsed, kui uuele töökohale kandideerima hakkad ning tööandja sinu kohta Google’ist “huvitavaid” peopilte leiab ja sellest omad järeldused teeb.

Et seda vältida, räägi oma privaatsusest ning pane paika piirid, mida ja kui palju üldse veebis jagada võiks. Aeg-ajalt tasub ennast ka googeldada, et näha, mis sinu kohta internetis üldse leida võib ning kas on midagi, mis seal olema ei peaks.

Internet ei ole anonüümne pelgupaik, käitu vastutustundlikult ning austa nii ennast kui teisi!

Blogide revolutsioon

Kellel on tarvis ajalehte, kui on olemas digileht? Delfi, Postimehe ja teiste väljaannete kõrval on aga kolmas suur konkurent, mis lugejaid iga päev köidab – blogid, mida viimasel ajal tekib nagu seeni pärast vihma.

Kui veel mõned head (kümned) aastad tagasi olid blogid üksnes kellegi harva loetavad online päevaraamatud, kus kirjutati oma elust, seiklustest, kogemustest ning arvamusest, siis nüüd on blogidest välja kasvanud midagi enamat. Blogidest võib lugeda nii päevakajalistel, kustumatutel kui tuleviku teemadel. Blogid on ühest küljest justkui dialoog kirjutajaga. Blogija kirjutab postituse, milles avaldab enda arvamust või kajastab mõnest allikast leitud informatsiooni ning lugejad saavad kommenteerides antud teemal diskuteerida.

Blogi koondab enda ümber ka sarnase mõtteviisi või/ja huvidega inimesed. Pole harv juhus, kus tihti blogispostitusi kommenteerivad inimesed ka päris elus sõpradeks saavad. Olles sama blogi lugenud, on tõenäosus, et neil on ka sarnaseid huvisid mõne ürituse, hobi või millegi muu osas.
Huvigruppide koondumine on aga hea võimalus turunduseks. Üha enam on tekkinud professionaalseid blogijaid, kes kirjutavad lugejaid paeluvatel teemadel, tehes samas koostööd ettevõtetega, neile reklaami ja tooteid või teenuseid tutvustades. Blogijatest on saand brändide jüngrid, kes läbi oma tegevuse brändi kuvandit kujundavad või edasi kannavad.

Ükskõik, mis valdkond sind huvitab, kui soovid, saad selle kohta lugeda kellegi isiklikku arvamust -see, kui tõene antud arvamus on ning kas postitus on kinni makstud või mitte, jääb lugeja enda otsustada. Tegemist on siiski ühe eneseväljendusvormi ja meedia liigiga, millel kindlat tõepõhja all ei pruugi olla ning mis tihtipeale manipuleerib nii lugeja tunnetega kui pikaajalise suhte ülesehitamisega tekkinud usaldusega.
Mis blogisid tavaajakirjandusest eristab ongi tihtipeale personaalsus. Lugejal tekib ajapikku ettekujutus, et ta justkui tunneks blogijat isiklikult ning nii tekib usaldus, mis lugejat kriitilist meelt unustama paneb.
Kuvand, mille blogija läbi postituste loob, ei pruugi siiski tegelikkusega kooskõlas olla ning nõnda võib kõrvalolijale tunduda, et blogija elu on roosiline ja ihaldusväärne, kui telgitagused võivad olla hoopis mustemad, kui väljapoole kunagi paistab.

Blogid on meediat vallutamas ning kasvanud oluliseks turunduskanaliks. Lugege, aga kahelge!

Eellased

Interneti algus

Mis oli enne internetti? Rohi oli rohelisem, päike kollasem, inimesed saledamad?
Kui nüüd päriselt ajas veidi tagasi minna, siis tihti nimetatakse interneti eelkäijana just ARPANET-i. Mis see oli? Lühendit lahti võttes saame: Arenenud Teaduslike Projektide Agentuuride Võrk. Tegemist oli USA kaitseministeeriumi poolt loodud esimese pakette vahetava stvutivõrguga, mis ühendas 4 ülikooli arvutivõrku.

Aga mis oli enne ARPANET-i? 1963. aastal avaldas arvutiteadlane J. Licklider memorandumi pealkirjaga: “MEMORANDUM FOR: Members and Affiliates of the Intergalactic Computer Network”. See on esimene tõend sellest, et teadlased liikusid samm sammult selle poole, et ülemaailmne arvutivõrk ja tänapäevane internet võiksid kunagi ilmavalgust näha.
Edasi loodi rida protokolle, et panna arvutid omavahel suhtlema.  1974. aastal loodi Transmission Control Program (TCP; hiljem nimetatud Transmission Control Protocol’iks), millest hiljem sündis tänaseni kasutusel olev TCP/IP protokoll.

Adobe Photoshop

Üks juba pea 30 aastat turu liidrina püsinud fototöötlusprogramm on Adobe Photoshop. Ilmselt on see nimi paljudele tuttav. Võtame korra sammu tagasi ja vaatame, kuidas programm alguse sai.
Photoshop sai alguse 1988. aastal tänu Thomas ja John Knollile, esmane väljalase tehti aastal 1990. Sellest ajast saadik on see olnud rastergraafikas fototöötluse standardiks. Esialgseks programmi kirjutamiskeeleks oli Pascal, praeguseks tehakse töö aga C++’iga.
2017. aastaks on Photoshop jõudnud pea iga vähegi fotode töötlemise või disainiga kokku puutuva inimese arvutisse ning arvestades fakti, et programm on saadaval ka 26-s erinevas keeles, siis on ettevõte teinud kõvat tööd, et turu põhiosa endale haarata ning positsiooni kindlustada.
Vaatamata populaarsusele on Photoshop saanud ka omajau kriitikat, eriti alates alalise litsentsi kuupõhise liikmelisuse vastu vahetamisest. Kuigi Adobe’i pilvepõhiseks minekut ei kiitnud paljude heaks, võttis suurem osa kasutajaist siiski uuenduse vastu ning Creative Cloud on jäänud kasutajaid teenima siiani.

 

 

IT maailma prohmakad

Olgem ausad, kõik teevad vigu, aga olukord on teine, kui see tähendab sulle miljoneid kahjumit. Selleks, et järgmine Skype välja arendada, on vaja head ideed, teadmisi, pädevat meeskonda, õnne ja õiget ajastust. Edu valem on kõigi komponentide korrutis. Kui aga üks komponent on null, on kogu korrutis null.

Pole tehnoloogia maailmaski vähe neid projekte, mis raketina kosmosesse tõusmise asemel isegi stardipakult minema pole saanud. Esimese näitena võib ette võtta Google Wave’i, mis jõudis turule 2009. aasta mais. Tegemist oli Google ühe kehveima üllitisega, mille kohta väideti, et kui e-mail oleks leiutatud nüüd, oleks see täpselt selline. Rakendus oli segu e-mailist, Twitterist ja instant messaging’ist. Ratast uuesti leiutaga pole üldiselt mõtet ning vastupidiselt oodatud edule, ei võtnud inimesed seda rakendust omaks ning juba aasta hiljem loobus Google selle edasi arendamisest.
Kui juba Google’st juttu, võiks ära mainida ka Google’i prillid. Tootele tehti kõvasti turundust ning ootused olid kõrged, kui kui prillid lõpuks lettidele jõudsid, oli vaimustus kadunud. Müüginumbrid jäid alla ootuste ning toode kadus taas eesriide taha – veel ei olnud õige aeg, arendustööd käivad ja tulevikus on oodata prillide teist tulemist, väidab Google.

Teise prohmakaga sai hakkama Microsoft. Windows Vista turule toomisega 2007. aastal loodeti operatisoonisüsteemile anda uus hingamine, tehti “ilukirurgia” tehnikamaailmas. Taaskord, edu ei saabunud. Paljud jätkasid Windows XP kasutamist ning läksid hiljem otse Windows 7-le üle.
Põhjuseid oli mitmeid. Kui XP sisaldas tol hetkel endas 35 miljonit rida koodi, siis Vista puhul oli see number 50 mln, mis tõmbas alla ka kiirust. Piltlikult öeldes kasutati viienda käigu asemel nüüd neljandat – seda eriti juhul, kui kasutajal polnud kõige uuemat ja võimsamat riistvara.
Üheks olulisemaks põhjuseks oli aga fakt, et Vista ei ühildunud paljude tarkvarade ja riistvaraga. Nõnda oli keeruline uut op-süsteemi kasutusele võtta, isegi kui oleks soovitud.
Oma osa Vista ebaõnnestumisel oli ka Apple-l, kes tegi Vistale kõvasti antireklaami, väites, et tegemist on vigase, igava ja keerulise op-süsteemiga. Samas on endiselt ka neid, kes väidavad, et Vista polnud häda midagi – vaatenurga küsimus.

Kolmas nominent kõige suurema prohmaka tegija auhinnale on Segway – püstine tasakaaluliikur, mis saabus turule 2001. aasta lõpus. Loodeti, et Segway müüb 10 000 toodet nädalas, tegelikkuses müüdi esimese kahe aastaga alla 10 000 ühiku. Loosung, et Segway hakkab tulevikus asendama kõndimist, kukkus kolinal läbi. Paika ei pidanud isegi Steve Jobs’i väide, et sellest saab midagi suuremat kui PC. Revolutsioon jäi tulemata.
Tootele püüti rakendust leida paljudes valdkondades, selle asemel, et keskenduda ühele segmendile. Inimesed liikusid jala, jalgratta, mootorratra või autoga, ettevõtted küll katsetasid toodet, kui nende jaoks jäi funktsionaalsusest puudu.
Aeg-ajalt võib Segway’del näha küll linna uudistavaid turiste, aga see on ka kõik.

Kliendi käitumist ennustada pole kerge, õnnestumiste kõrval on ka palju läbikukkumisi, millest õpitakse ning tänu millele arendatakse tulevikus paremaid tooteid. Maailmas on raha piisavalt, eks vahel ongi hea seda ka tuulde lasta!

 

 

Kõik algas siit

Olgem ausad – ega ma naljalt siin blogi ei kirjutaks, kui selle eest ainepunkte ei jagataks. Praegusel hetkel on minuti hind kulla väärtusega. Vaba aega tuleb tikutulega taga ajada ja ilmselt kõrvetaks leek enne näppu, kui selle tegelikult üles leiaksin.

Aga asume asja juurde. “Julge hundi rind on rasvane,” – vähemalt nii nad väidavad ning sellest ajendatult tegin 2016.a sügisel ulja otsuse asuda tarkust taga ajama. Peale pikka tööpäeva samme kooli poole seades läheks nii mõnigi päev parema meelega koju, viskaks jalad seinale ja loeks sente, mida dividendiaktsiad mulle toodavad. Aga ei, vea ennast loengusse ning torgin halle ajurakke, et need ellu ärkaks ja uut infot analüüsima hakkaks. Vahel isegi toimib.

Peaasjalikult hakkavad siin blogis ilmuma aine “IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid” raames kirjutatud üllitised, aga aeg-ajalt saate lugeda ka minu vahel piiritut sarkasmi täis jutustusi õppimisest, programmeerimisest või millestki muust igavast ja teemekohasest.

System.out.println(“Head õhtut!”);