Teistmoodi IT – BLITAB

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas näiteks pime inimene arvutit kasutab? Või keegi, kes pole võimeline oma käsi liigutama?
Enamikule inimestest piisab kas sülearvutist või lauaarvutist ja monitorist, aga erivajadustega inimestel on tihtipeale vaja lisaseadmeid, et arvuti kasutamine üldse võimalik oleks ning et “tavainimestega” ka tööturul lihtsam konkureerida oleks.

Vaatleme siinkohal mõnda seadet, mis on pimedate elu veidi lihtsamaks teinud või loodab teha. Üks uuemaid neist on BLITAB. Tegemist on maailma esimese nägemispuudega inimestele mõeldud tabletiga.
Kuigi turul on juba varemgi olnud uueneva punktkirjaga tahvleid, siis seni on need maksnud tuhandeid dollareid ning olnud olnud 1-realised. Üherealised!! Kujutage nüüd ette, et loete Harry Potterit viie sõna kaupa?!

blitab-braille-tablet_1
See võimaldab punktikirjas lugemist ja kirjutamist ning mahutab ära lehekülje jagu teksti, 14-nele reale mahub ära 64 sõna. Tegemist on e-raamatu sarnase seadmega, mis visuaali asemel kuvab kasutajale info väikeste puntidena. Esimest korda on kasutajal võimalik näha kogu dokumenti korraga.
Puutetundlik ala kasutab Google Androidi tarkvara, mis toimib ekraamilugeja rakenduse abil ning loeb kasutajale ekraanilt ette, andes võimaluse kuulmise abil ka app’ides orienteeruda. Seadet saab kasutada ka offline’is, võimaldades näiteks interneti puudusel e-raamatuid lugeda.

BLITAB pakub punktkirja lugejatele täiesti uut kasutajakogemust läbi puutetundliku navigeerimise, tekst-kõnesse väljundi ja Perkins stiilis klaviatuuriga. Kasutaja saab nüüd ükskõik millise tekstifaili pimedate kirja tõlkida. Tegemist pole mitte ainult tabletiga, vaid pigem platvormiga, mis koondab nii olemasoleva kui tulevase pimedate kirja lugejatele mõeldud tarkvara.
Toote loojaks on Austria startup Blitab Technology ning hetkel on seda võimalik nende kodulehelt ka eeltellida. Ligi 3000 inimest, kes seni toodet testinud, on igati rahule jäänud. Eks näis, mis saab, kui toode aasta teises pooles turule jõuab.

Tehnoloogilisi revolutsioone eriavajadustega inimeste elu lihtsustamiseks on kindlasti lähiaastatel veel tulemas, aga BLITAB on nende hulgas kindlasti üks märkimisväärne samm edasi. Infotehnoloogia tudengitena on meilgi võimalus selles osas kaasa aidata!

Advertisements

Häkkerid ja käkkerid

Võtame täna ette häkkerid ja Eric S. Raymondi kirjutise “How To Become A Hacker”.

Kes või mis üldse on häkker? Üldine arvamus on, et häkkerid on need, kes süsteemidesse sisse häkivad – nn võrgukurjategijad. Päris häkkerid nimetavad neid tegelasi aga hoopis käkkeriteks.
Vastupidiselt väljakujunenud kuvandile pole häkkerid kindlasti mitte pahatahtlikud, tegelikult on nad tehniliselt taiplikult, uudishimulikud, usuvad vabadusse ning vastastikku vabatahtlikku abistamisse. Häkkerid loovad asju, käkkerid lõhuvad neid.

Häkkerlik mõtteviis ei piidru üksnes tarkvaraga. Häkkida võib ka muusikat, elektroonikat, harjumuslikke käitumismustreid – inimloomust. Raymond kirjeldab oma teoses siiski just tarkvarahäkkeriks saamist ning vaatleme siinkohal häkkerliku suhtumise põhimõtteid:

  1. Maailm on täis probleeme, mis vajavad lahendamist – häkkerile peaks probleemide lahendamine olema põnev meelelahutus, mis võimaldab pidevalt õppida ning areneda ja eeldab motivatsiooni eesmärgi nimel tööd teha.
  2. Ühtegi probleemi pole mõtet lahendada mitu korda – ratast uuesti leiutada pole mõtet – jaga infot ja koodi teistega.
  3. Igavus ja nüridus on kurjast – kõik nüri ja rutiinne töö tuleks automatiseerida, ära raiska ressurssi niisama.
  4. Vabadus on hea – autoritaarne juhtimine ja võim piirab vabadust ning seeläbi ka loomungulisust ning arengut, selle vas-tu tuleb võidelda.
  5. Suhtumine ei asenda kompetentsi – et olla häkker, pead arendama endas teatud suhtumisi, aga tarvis on ka intelligentsust, praktikat ja kõvasti tööd.

Selleks, et häkkeriks saada, pead sa oskama programmeerida -alusta lihtsamatest keeltest ning liigu edasi, rohkem keeli, tähendab rohkem võimalusi ning teadmisi.
Hangi endale avatud lähtekoodiga Unix ja õpi seda kasutama.
Õpi kasutama HTML-i ja veebi -see on kui lõputu mängumaa, millel on “võlujõud”.
Õpi ära korrektne inglise keel, ilma selleta saab olema väga keeruline.

Häkkeriks saamine ei tähenda, et pead olema nohik, aga see tuleb kasuks. Alustada tuli eile, aga kunagi pole hilja. Kui on soov, siis tegutse!

IT maailma juhid ja liidrid

Vaatame täna IT maailma juhtidele otsa, kes on kes ja millised inimesed suuri ja edukaid ettevõtteid tegelikult juhivad? Millised on nende juhtimisstiilid?
Võtame ette 2 suurt juhti, need on nimed, mis võiks teile juba tuttavalt kõlada. Ja kuidas saakski blogis, mille nimi on “Girl who codes”, rääkida kellestki muust kui naisjuhtidest.

Esimene neist on Dana Ledyard, kes on mittetulundusühingu Girls who code tegevdirektor. Organisatsiooni eesmärk on julgustada tüdrukuid infotehnoloogiat õppima, et endiselt meeste poolt domineeritud sektoris rohkem mitmekesisust oleks. Dana on kahe lapse emana jõudnud karjääriredelil auväärselt kõrgele ning seda tänu kirele oma töö vastu. Ettevõtete juhtimine ning uute projektide käimatõmbamine on justkui mängumaa, kus Dana oma oskusi inimesi juhtida imeliselt demonstreerib. Võime teisi kaasata ning suunata teeb temast on temast teinud imetlusväärse liidri eeskuju, kellelt pea igaühel midagi õppida on.

Teine naine, keda teile tutvustada tahan, on meie oma kolledži vilistlane Kristel Kruustük (endine Viidik). Nüüdseks juba neli aastat tagasi asutas Kristel koos oma abikaasa Marko Kruustükiga ettevõtte nimega Testlio. Koos on paar üles ehitanud hästi toimiva ettevõtte, millel on potentsiaali lähiaastatel veel hüppeliselt kasvada. Kristel ise on omanikuna aga pidevalt hands on tööde juures ning valmis oma ettevõtte ning töötajate nimel ise kuu lõpus suurte rahapatakate asemel sente lugema. Leides oma kire ning kõvasti tööd tehes on Kristel loodetavasti paljudele näidanud, et suurelt unistada pole patt ning julge pealehakkamise ning töökusega on võimalik üsna kaugele jõuda. Eeskujulik liider, mentor ja arengumootor – kolm ühes isikus.

 

IT proff – visioon ja tegelikkus

Olles alles esimese kursuse tudeng Eesti Infotehnoloogia Kolledžis, vaatan tahes-tahtmata korra-kaks nädalas ka erialaseid töökuulutusi. Kuigi olen hetkel täiskohaga tööl ning lähiajal tööandjat vahetada ei plaani, hoian end siiski kursis. Kui aga mõni tõeliselt ahvatlev pakkumine silma jääb, siis vahel kandideerin ka – mõni võimalus tekib elus ainult üks kord ning siis ei tohi seda maha magada. Ja kandideerimine ei tähenda kohe, et uue pakkumise vastu võtan, see on pigem enese ja ettevõtte testimise periood, mil näen, millised kadalipud mul erinevates organisatsioonides läbida tuleb, enne, kui selle jaatava vastuse kätte saan. Lisaks saab kandideerides alati ka infot selle kohta, millised on su tugevused ja nõrkused – kui sa neid ise ei tea ning milliseid oskusi võiksid konkreetset ametikohta silmas pidades juurde õppida. See annab võimaluse enne tegelikku töökohavahetust oma oskusi täiendada ning järgmine kord juba pädevam olla.

Tööportaalid pidevalt on täis kuulutusi, kus otsitakse it-spetsialiste. Ajakirjanduski vahutab päevast päeva, kui palju meil IT sektoris töötajaid sel ja sel aastal puudu saab olema. Programmeerimisest on saamas üks keel, mille võiks tähtsuselt inglise ja vene keelega varsti samale pulgale asetada. Kui esimese klassi miniinimesed juba vaikselt koodi hakkavad kirjutama, siis tundub, et tööandjad on turu pakkumise olukorrast ees ning oodates nende väikeste junsude suureks kavamist, otsitakse juba praegu tehnoloogiaalase kõrghariduse, 5+ aasta töökogemuse ning Java, CSS, HTML, C++, Phyton, JavaScrip ja .NET oskusega töötajaid. Iseloomuomadustest on kindlasti olulised avatus, hea suhtlemisoskus, hea planeerimisoskus, out of box mõtlemine ja ambitsioonikus. Ja ära ei saa unustada elementaarseid keeleoskusi: eesti, inglise, vene, soome ja hea, kui oskaks saksa ja prantsuse keelt ka.  Muidugi, kes ei tahaks endale supervõimetega töötajat, kes saab hakkama kõigi ülesannetega, mõistab igat keelt ning keda kõik kolleegid armastavad?

Tudengitel on loomulikult alati võimalus ettevõtete uste taga köia ning praktika võimaluste kohta uurida. Mis aga siis, kui oled täiskasvanud inimene, aastaid töötanud ning igakuine sissetulek on oluline, et täita maksekohustusi? Praktikale minek tähendaks kas põhitööst loobumist või minimaalselt kogu aastase puhkuse (28 päeva) realiseerimist, et teises ettevõttes praktika sooritada. Võimalik, et praktikale ei järgne ka tööpakkumist ning nii asudki tagasi oma põhitöökohale ning selleks aastaks on võimalused sisuliselt otsa.
Olgu, alati on võimalik ka riskida – tulla töölt ära ning anda endast parim, et leida tasustatud praktika- ja töökoht – aga risk võib tähendada ka töötuks jäämist ja seda ei saa kõik endale lubada.
Mis siis sellises olukorras teha? Tööpakkumistes nõutakse mitmeaastast kogemust, aga seda sul pole, praktika saad teha puhkuse ajal, kui õnnestub kogu puhkus korraga välja võtta. Vahest saad korraga teha töö ja praktika?
Senise kogemuse põhjal võin öelda, et mitmed ettevõtted on siiski valmis tööle võtma ka neid, kel kogemust vähem, kui kuulutuses esialgu nõutud. Kui näitad üles initsiatiivi ning valmidust õppida ja pingutada, siis saad jala ukse vahele ka ilma aastaid kogemusi omamata.

Netikett

Tänapäeval on kerge ennast internetis teiste peal välja elada, teisi solvata, kuulujutte levitada jne, ilma, et seejärel kohe avalikku häbiposti kartma peab. “Julged jänsed” kirjutavad pahatahtlikke kommentaare, mõtlemata tagajärgedele -kuidas üks või teine postitus teisi inimesi mõjutada võiks. Nii mõnelegi tundub internet kohana, kus kõik on lubatud.
Milline üldse on interneti eetikakoodeks? Kes põhjalikumalt lugeda soovib, et ka veebis hea kodaniku ja inimesena käituda, siis soovitan lugeda Virginia Shea raamatut “Netiquette“. See on küll kirjutatud juba 1994. aastal, aga põhimõtted kehtivad endiselt. Virginia on välja toonid kümme olulisemat punkti, millele internetis olle tähelepanu pöörata ning mille järgmisel võid ünsa kindel olla, et jalajälg, mille tihti eneselegi teadmatult veebiavarustesse maha jätad, ei tekita sulle kaugemas tulevukus piinlikkust.

Toon raamatust “Netiquette” välja ühe olulise punkti, mis inimestel aeg-ajalt ununema kipub: respect other people’s privacy ehk austa teiste inimeste privaatsust.
Suurem osa inimesi ei postita ilma teise inimese loata internetti üles võõraid telefoninumbreid või isikuandmeid, ma vähemalt loodan. Sellene teadmine võiks olla elementaarne. Aga privaatsuse austamise või selle rikkumise all ei mõtle ma praegu andmete jagamist, vaid väga lihtsat ja populaatset täägimist (tagging) ehk pildi all või mõnes kohas ära märkimine. Seda võib teha nii hüperlingina kui ilma, lihtsalt nime mainides (kuigi see otseselt täägimisena ei kategoriseeru).

Olen isiklikult päris mitmel juhul leidnud veebis erinevaid pilte, mille puhul ma ei ole andnud luba seda kas avalikult üles panna või veel halvem – ennast pildil ka ära märkida. Samuti ei soovi, et täiesti võõrad inimesed või ka tuttavad teaksid, kus, kellega ja millal ma kohvitamas või kinos käin. Kui sotsiaalmeedias jälle keegi postitab, et “Pupu, Juku ja Nipi-Tiri – was at club Holliwood”, siis kas need inimesed on ikkagi kooskõlastanud, et võivad sellist infot jagada?  Tihtipeale ei mõisteta selliseid postitusi tehes teistel isegi nõusolekut küsida. Veel vähem kooskõlastada, millises mahus ja millist infot üleüldse teise inimese kohta jagada võib. Tegemist on hetke ajendil tehud otsusega ja kõik.
Mõned aastad hiljem aga kahetsed, kui uuele töökohale kandideerima hakkad ning tööandja sinu kohta Google’ist “huvitavaid” peopilte leiab ja sellest omad järeldused teeb.

Et seda vältida, räägi oma privaatsusest ning pane paika piirid, mida ja kui palju üldse veebis jagada võiks. Aeg-ajalt tasub ennast ka googeldada, et näha, mis sinu kohta internetis üldse leida võib ning kas on midagi, mis seal olema ei peaks.

Internet ei ole anonüümne pelgupaik, käitu vastutustundlikult ning austa nii ennast kui teisi!

Blogide revolutsioon

Kellel on tarvis ajalehte, kui on olemas digileht? Delfi, Postimehe ja teiste väljaannete kõrval on aga kolmas suur konkurent, mis lugejaid iga päev köidab – blogid, mida viimasel ajal tekib nagu seeni pärast vihma.

Kui veel mõned head (kümned) aastad tagasi olid blogid üksnes kellegi harva loetavad online päevaraamatud, kus kirjutati oma elust, seiklustest, kogemustest ning arvamusest, siis nüüd on blogidest välja kasvanud midagi enamat. Blogidest võib lugeda nii päevakajalistel, kustumatutel kui tuleviku teemadel. Blogid on ühest küljest justkui dialoog kirjutajaga. Blogija kirjutab postituse, milles avaldab enda arvamust või kajastab mõnest allikast leitud informatsiooni ning lugejad saavad kommenteerides antud teemal diskuteerida.

Blogi koondab enda ümber ka sarnase mõtteviisi või/ja huvidega inimesed. Pole harv juhus, kus tihti blogispostitusi kommenteerivad inimesed ka päris elus sõpradeks saavad. Olles sama blogi lugenud, on tõenäosus, et neil on ka sarnaseid huvisid mõne ürituse, hobi või millegi muu osas.
Huvigruppide koondumine on aga hea võimalus turunduseks. Üha enam on tekkinud professionaalseid blogijaid, kes kirjutavad lugejaid paeluvatel teemadel, tehes samas koostööd ettevõtetega, neile reklaami ja tooteid või teenuseid tutvustades. Blogijatest on saand brändide jüngrid, kes läbi oma tegevuse brändi kuvandit kujundavad või edasi kannavad.

Ükskõik, mis valdkond sind huvitab, kui soovid, saad selle kohta lugeda kellegi isiklikku arvamust -see, kui tõene antud arvamus on ning kas postitus on kinni makstud või mitte, jääb lugeja enda otsustada. Tegemist on siiski ühe eneseväljendusvormi ja meedia liigiga, millel kindlat tõepõhja all ei pruugi olla ning mis tihtipeale manipuleerib nii lugeja tunnetega kui pikaajalise suhte ülesehitamisega tekkinud usaldusega.
Mis blogisid tavaajakirjandusest eristab ongi tihtipeale personaalsus. Lugejal tekib ajapikku ettekujutus, et ta justkui tunneks blogijat isiklikult ning nii tekib usaldus, mis lugejat kriitilist meelt unustama paneb.
Kuvand, mille blogija läbi postituste loob, ei pruugi siiski tegelikkusega kooskõlas olla ning nõnda võib kõrvalolijale tunduda, et blogija elu on roosiline ja ihaldusväärne, kui telgitagused võivad olla hoopis mustemad, kui väljapoole kunagi paistab.

Blogid on meediat vallutamas ning kasvanud oluliseks turunduskanaliks. Lugege, aga kahelge!