IT – haridus ja -haritus

Laura, Jooni, Kreet ja Radne kirjutasid teemal “IT- haridus ja -haritus“, lugesin nende rühmatöö läbi ning avaldan oma mõtted sel teemal siin.

Valikuid, kus peale keskkooli IT õpinguid allustada on Eesti mitmeid, küllap leiab igaüks endale sobiva. Samuti on mitmeid programme, mis on mõeldud põhi- ja keskkoolinoortele, et nende seas juba varajases nooruses huvi tekitada ning erialavalikule kaasa aidata. Lisaks on veebiavarustes ka palju nii tasuta kui tasulisi kursusi ning materjale, mida igaüks, kel huvi, uurida ja puurida saab.

Aga kas IT sektoris näiteks arendaja või analüütikuna töötamiseks üldse on vaja haridust, paberit tagataskusse või piisab siiski omal käel omandatud oskustest? Tööst tuleb välja, et teatud ametite jaoks on haridust tõendav dokument rohkem vajalik kui teistel. Näiteks arendajana on olulised pigem sinu oskused, paberit küsitakse avalikus sektoris ametisse asudes või riigihangetes osalemiseks, et sinu oskusel hankija jaoks ka mingisugune garantii oleks.
Juhtivamal positsioonil töötades on tihtipeale nõutud ka bakalaureuse või magistrikraadi olemasolu.
Loomulikult annab paber mingisuguse kindluse, et inimesel on piisavad kompetentsid oma erialal hakkama saamiseks, kuid vähemolulist rolli ei mängi ka kogemus ja isikuomadused. Olles töötanud erinevatel juhtivatel positsioonidel ning  omades huvi ka IT valdkonna vastu, kui omamata vastava eriharidust, võib kandidaat, kes konkureerib just ülikooli lõpetanud, ilma igasuguse töökogemuseta koolilõpetajaga, ta kaugelt seljatada. Paber üksi ei garanteeri töökohta, kogu kompott on oluline. Siiski juba õpinguid alustatuna tasuks kool alati ära lõpetada, see näitab inimese sihikindlust, võimet alustatu lõpuni viia ning kindlasti pakub ka näiteks väga kogenutele arendajatele uut infot, mida oma töös kasutada. Kraad pole kohustuslik, aga annab tööturul kindlasti lisaboonuse. Olulised on mõlemad – nii haridus kui haritus!

b8c2576a9ac4e63e9cd17e8425590721

Advertisements

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Paljud meist kasutavad igapäevaselt arvutit, aga paljud tegelikult ka turvariskidega kursis on?

Andmeturvet käsitletakse kolme komponenti – tehnoloogia, koolitus ja reeglid. Kevin Mitnick, Ameerika turvaekspert, endine tagaotsitud häkker, on väitnud, et turvalisus tase võrdub nende kolme komponendi korrutise, mitte summaga. Kui üks neist on null, on kogu summa null.
Seega üksnes heast seadmest ning tarkvarast ei piisa, vaja on teadmisi, kuidas tehnoloogiat õigesti ning turvaliselt kasutada ja millistest (ohu)olukordades kuidas käituda.

Vaatleme lähemalt üht tuntud turvariski, millega ilmselt pea igaüks meist on kokku puutnud: PETTUSED.

bnjm7s5
Küllap olete enda virtuaalses postkastis (loodetavasti rämpspostis) märganud kirju pealkirjaga “You have won” või “Urgent, please”, mis ootamatust võidust või väga “hädavajalikust” rahasoovist teada annavad, sisaldades endas kas isikuandmete varguse katset või raha väljapetmist. Kergeusklikumad avavadki kirja ning siis on hiljem jama lahti.
Kuidas sellised lõksu sattumisi vältida? Esimesena tuleb appi tehnoloogia, tarkvara, mis sorteerib kahtlasena tunduvad kirjad meilboksis ning väheteadlikemale kasutajatele jäävad need seetõttu ilmselt ka märkamatuks. Vahel juhtub, et saatja nimi võib ühtida mõne tuttava omaga, sel juhul tuleks enne ka saatja aadressi kontrollida – üldjuhul koorub sealt välja midagi üsna kahtlast.  Ehk olge skeptiliselt – üldjuhul miljon päris ilma lotopileti ostmist sülle ei kuku!
Teine samm – kuidas üldse arvutit kasutada? Kuidas Outlooki või Gmailiga ümber käia? Tee endale selgeks, kuidas ja mida kust leida ning milliseid nuppe ja seadeid pigem näppida ei tasu, kui arvutiga suurem sinasõber pole.
Kolmas samm – millist skripti jälgida, kui postkasti on sattunud kahtlase väärtusega kiri? Mida teha kui oled selle juba avanud? Kellel asjast teatada? Ehk tee endale selgeks, millised on reeglid, mida sellistel juhtudel järgima peaksid.

nigerian2bemail2bscam
Olgem skeptilised ning harigem nii ennast kui teisi, eriti vanemat generatsiooni, kes oma heatahtlikkuse ning väikse sinisilmsusega kipuvadki “kannatajaid hädas” aitama!

Teistmoodi IT – BLITAB

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas näiteks pime inimene arvutit kasutab? Või keegi, kes pole võimeline oma käsi liigutama?
Enamikule inimestest piisab kas sülearvutist või lauaarvutist ja monitorist, aga erivajadustega inimestel on tihtipeale vaja lisaseadmeid, et arvuti kasutamine üldse võimalik oleks ning et “tavainimestega” ka tööturul lihtsam konkureerida oleks.

Vaatleme siinkohal mõnda seadet, mis on pimedate elu veidi lihtsamaks teinud või loodab teha. Üks uuemaid neist on BLITAB. Tegemist on maailma esimese nägemispuudega inimestele mõeldud tabletiga.
Kuigi turul on juba varemgi olnud uueneva punktkirjaga tahvleid, siis seni on need maksnud tuhandeid dollareid ning olnud olnud 1-realised. Üherealised!! Kujutage nüüd ette, et loete Harry Potterit viie sõna kaupa?!

blitab-braille-tablet_1
See võimaldab punktikirjas lugemist ja kirjutamist ning mahutab ära lehekülje jagu teksti, 14-nele reale mahub ära 64 sõna. Tegemist on e-raamatu sarnase seadmega, mis visuaali asemel kuvab kasutajale info väikeste puntidena. Esimest korda on kasutajal võimalik näha kogu dokumenti korraga.
Puutetundlik ala kasutab Google Androidi tarkvara, mis toimib ekraamilugeja rakenduse abil ning loeb kasutajale ekraanilt ette, andes võimaluse kuulmise abil ka app’ides orienteeruda. Seadet saab kasutada ka offline’is, võimaldades näiteks interneti puudusel e-raamatuid lugeda.

BLITAB pakub punktkirja lugejatele täiesti uut kasutajakogemust läbi puutetundliku navigeerimise, tekst-kõnesse väljundi ja Perkins stiilis klaviatuuriga. Kasutaja saab nüüd ükskõik millise tekstifaili pimedate kirja tõlkida. Tegemist pole mitte ainult tabletiga, vaid pigem platvormiga, mis koondab nii olemasoleva kui tulevase pimedate kirja lugejatele mõeldud tarkvara.
Toote loojaks on Austria startup Blitab Technology ning hetkel on seda võimalik nende kodulehelt ka eeltellida. Ligi 3000 inimest, kes seni toodet testinud, on igati rahule jäänud. Eks näis, mis saab, kui toode aasta teises pooles turule jõuab.

Tehnoloogilisi revolutsioone eriavajadustega inimeste elu lihtsustamiseks on kindlasti lähiaastatel veel tulemas, aga BLITAB on nende hulgas kindlasti üks märkimisväärne samm edasi. Infotehnoloogia tudengitena on meilgi võimalus selles osas kaasa aidata!

Kasutatavus veebimaailmas

Päev päevalt on muutumas kuumemaks kasutajakogemuse teema. Veebist leiab hulgaliselt nii häid kui halbu näiteid. Võtame täna sihikule mõlemad äärmused Eesti keskkonnas.

Üks kurikuulus veebilehekülg, mille kasutamist ma igal võimalusel väldin on.. pampararaaa.. meie rahvuslik eesti.ee! Küllap ei tulnud see teile üllatusena. Kes iganes selle autoriks on, ilmselt kasutajatestimisi küll ei teinud. Või kui tegi, siis jääb küsimus, et kelle peal?!
Esiteks läheb mul alati sealt vajaliku info leidmiseks ebaratsionaalselt palju aega. Mingi loogika seal justkui oleks, aga osad alamkategooriad on ikka väga osavalt ära peidetud. Lisaks on vaja eraldi teha “miljon” lisapäringut, et mingit konkreetset infot kätte saada. Kuidas peaks internetist veidi kaugem inimene (nt pensionär) vajaliku info intuitiivselt üles leidma? Lihtsam on võimalusel otse mõne teise teenusepakkuja leheküljelt alustada, kui “kõik ühest kohast” e-riigi lahendust kasutada.

901
Visuaal on küll osalt maitse asi, aga usun, et ka selles osas oleks saanud paremini.

Heaks näiteks võin omalt poolt tuua cv.ee. Külastan antud veebilehte igapäevaselt- tuleb end turul toimuvaga kursis hoida, kasutamine on lihtne ja mugav, isegi vanad karud, kellele uut tantsu enam selgeks ei õpeta, saavad hakkama. Õpetasin emale, kes muidu tehnikast kauge kaarega ümber käib, antud lehekülje kasutamise ära paari minutiga. Endalegi üllatuseks oli ta järgmine päev juba iseseisvalt saidil surfamas.
Selliste portaalide puhul on oluline intuitiivsus, et ka need, kes arvutiga suured sõbrad pole, saaksid vajalikud toimetused toimetatud ning töötute arv ikka päev-päevalt väiksemaks jääks.
Igati tõhus veebilehekülg, kus eksimine ja ekslemine on üsna keeruliseks tehtud. Lihtne ja loogiline disain, polegi palju vaja, et kasutajad õnnelikud oleks! Win!

cv_ee

 

Häkkerid ja käkkerid

Võtame täna ette häkkerid ja Eric S. Raymondi kirjutise “How To Become A Hacker”.

Kes või mis üldse on häkker? Üldine arvamus on, et häkkerid on need, kes süsteemidesse sisse häkivad – nn võrgukurjategijad. Päris häkkerid nimetavad neid tegelasi aga hoopis käkkeriteks.
Vastupidiselt väljakujunenud kuvandile pole häkkerid kindlasti mitte pahatahtlikud, tegelikult on nad tehniliselt taiplikult, uudishimulikud, usuvad vabadusse ning vastastikku vabatahtlikku abistamisse. Häkkerid loovad asju, käkkerid lõhuvad neid.

Häkkerlik mõtteviis ei piidru üksnes tarkvaraga. Häkkida võib ka muusikat, elektroonikat, harjumuslikke käitumismustreid – inimloomust. Raymond kirjeldab oma teoses siiski just tarkvarahäkkeriks saamist ning vaatleme siinkohal häkkerliku suhtumise põhimõtteid:

  1. Maailm on täis probleeme, mis vajavad lahendamist – häkkerile peaks probleemide lahendamine olema põnev meelelahutus, mis võimaldab pidevalt õppida ning areneda ja eeldab motivatsiooni eesmärgi nimel tööd teha.
  2. Ühtegi probleemi pole mõtet lahendada mitu korda – ratast uuesti leiutada pole mõtet – jaga infot ja koodi teistega.
  3. Igavus ja nüridus on kurjast – kõik nüri ja rutiinne töö tuleks automatiseerida, ära raiska ressurssi niisama.
  4. Vabadus on hea – autoritaarne juhtimine ja võim piirab vabadust ning seeläbi ka loomungulisust ning arengut, selle vas-tu tuleb võidelda.
  5. Suhtumine ei asenda kompetentsi – et olla häkker, pead arendama endas teatud suhtumisi, aga tarvis on ka intelligentsust, praktikat ja kõvasti tööd.

Selleks, et häkkeriks saada, pead sa oskama programmeerida -alusta lihtsamatest keeltest ning liigu edasi, rohkem keeli, tähendab rohkem võimalusi ning teadmisi.
Hangi endale avatud lähtekoodiga Unix ja õpi seda kasutama.
Õpi kasutama HTML-i ja veebi -see on kui lõputu mängumaa, millel on “võlujõud”.
Õpi ära korrektne inglise keel, ilma selleta saab olema väga keeruline.

Häkkeriks saamine ei tähenda, et pead olema nohik, aga see tuleb kasuks. Alustada tuli eile, aga kunagi pole hilja. Kui on soov, siis tegutse!

IT proff – visioon ja tegelikkus

Olles alles esimese kursuse tudeng Eesti Infotehnoloogia Kolledžis, vaatan tahes-tahtmata korra-kaks nädalas ka erialaseid töökuulutusi. Kuigi olen hetkel täiskohaga tööl ning lähiajal tööandjat vahetada ei plaani, hoian end siiski kursis. Kui aga mõni tõeliselt ahvatlev pakkumine silma jääb, siis vahel kandideerin ka – mõni võimalus tekib elus ainult üks kord ning siis ei tohi seda maha magada. Ja kandideerimine ei tähenda kohe, et uue pakkumise vastu võtan, see on pigem enese ja ettevõtte testimise periood, mil näen, millised kadalipud mul erinevates organisatsioonides läbida tuleb, enne, kui selle jaatava vastuse kätte saan. Lisaks saab kandideerides alati ka infot selle kohta, millised on su tugevused ja nõrkused – kui sa neid ise ei tea ning milliseid oskusi võiksid konkreetset ametikohta silmas pidades juurde õppida. See annab võimaluse enne tegelikku töökohavahetust oma oskusi täiendada ning järgmine kord juba pädevam olla.

Tööportaalid pidevalt on täis kuulutusi, kus otsitakse it-spetsialiste. Ajakirjanduski vahutab päevast päeva, kui palju meil IT sektoris töötajaid sel ja sel aastal puudu saab olema. Programmeerimisest on saamas üks keel, mille võiks tähtsuselt inglise ja vene keelega varsti samale pulgale asetada. Kui esimese klassi miniinimesed juba vaikselt koodi hakkavad kirjutama, siis tundub, et tööandjad on turu pakkumise olukorrast ees ning oodates nende väikeste junsude suureks kavamist, otsitakse juba praegu tehnoloogiaalase kõrghariduse, 5+ aasta töökogemuse ning Java, CSS, HTML, C++, Phyton, JavaScrip ja .NET oskusega töötajaid. Iseloomuomadustest on kindlasti olulised avatus, hea suhtlemisoskus, hea planeerimisoskus, out of box mõtlemine ja ambitsioonikus. Ja ära ei saa unustada elementaarseid keeleoskusi: eesti, inglise, vene, soome ja hea, kui oskaks saksa ja prantsuse keelt ka.  Muidugi, kes ei tahaks endale supervõimetega töötajat, kes saab hakkama kõigi ülesannetega, mõistab igat keelt ning keda kõik kolleegid armastavad?

Tudengitel on loomulikult alati võimalus ettevõtete uste taga köia ning praktika võimaluste kohta uurida. Mis aga siis, kui oled täiskasvanud inimene, aastaid töötanud ning igakuine sissetulek on oluline, et täita maksekohustusi? Praktikale minek tähendaks kas põhitööst loobumist või minimaalselt kogu aastase puhkuse (28 päeva) realiseerimist, et teises ettevõttes praktika sooritada. Võimalik, et praktikale ei järgne ka tööpakkumist ning nii asudki tagasi oma põhitöökohale ning selleks aastaks on võimalused sisuliselt otsa.
Olgu, alati on võimalik ka riskida – tulla töölt ära ning anda endast parim, et leida tasustatud praktika- ja töökoht – aga risk võib tähendada ka töötuks jäämist ja seda ei saa kõik endale lubada.
Mis siis sellises olukorras teha? Tööpakkumistes nõutakse mitmeaastast kogemust, aga seda sul pole, praktika saad teha puhkuse ajal, kui õnnestub kogu puhkus korraga välja võtta. Vahest saad korraga teha töö ja praktika?
Senise kogemuse põhjal võin öelda, et mitmed ettevõtted on siiski valmis tööle võtma ka neid, kel kogemust vähem, kui kuulutuses esialgu nõutud. Kui näitad üles initsiatiivi ning valmidust õppida ja pingutada, siis saad jala ukse vahele ka ilma aastaid kogemusi omamata.

Copyright – is it right?

Täna võtame ette intellektuaalomandi teema. Aeg on välja kaevata kõik head lood, et siis piinliku täpsusega jälgida, et jumala eest lugu või osas sellest kusagile avalikku “ruumi” ei satuks, muidu oled kohe trellide taga -süüdistuseks autoriõiguste rikkumine.

Rick Falkvinge ja Christian Engström pakuvad oma raamatus The Case for Copyright Reform välja erinevaid lahendusi, kuidas kohati absurdseks muutunud “monopolieeliseid” inimsõbralikumaks muuta. Nad toovad välja mõned põhimõtted, mis kokkuvõttes võiks kaasa aidata nii toodete kui ühiskonna arengule, kuid ei jätaks kaitse ja tasuta ka ideede autoreid:

*Moral rights unchanged –  väita, et mina leiutasin jalgratta või telefoni, oleks vale. Viidata tuleb autorile ning seda Rick ja Christian muuta ei soovi. Igati mõistlik ja aus punkt, loodan, et see ei muutu kunagi.

*Free Non-Commercial Sharing – tahad sõbrale internetis leitud luuletuse saata? Oh, well, ei saa. Rick ja Christian loodavad seda muuta, nad soovivad taastada autoriõiguste algse versiooni, mil üksnes kaubanduslikul eesmärgil levitamiseks oli vaja õigusi. Inimesed omavahel, sõbralt sõbrale jagades aga ei pidanud seaduse vastu eksimise pärast muretsema.
Olgem ausad, seda sõbralt sõbrale jagamist tehakse nii kui nii, olgu see seaduslik või mitte, see toimub. Kui keegi selle pealt tulu ei teeni, ei näe ma põhjust, miks selle eest kedagi karistama peaks.

*20 Years Of Commercial Monopoly -tänane olukord, kus copyright õigused kestavad eluea, pluss 70 aastat peale, on absurdne. Ükski investor ei ole huvitatud nii pikast investeeringust. Raamatus on ettepanekuks on tehtud 20 aastat. Arvan isiklikult, et see aeg võiks isegi lühem olla, maailm areneb nii kiiresti, see, mis oli 20 aastat tagasi midagi väärt, on ammu aja hammasrataste vahele kadunud. Pakun pigem 10-15 aastat.

*Registration After 5 Years – paljud tööd ja teosed, mis tänapäeval veel copyright‘i all on, on sattunud keerulisse olukorda, kus autor ja isik, kas siis füüsiline või juriidiline, on täpselt teadmata. Enamus neist ei oma enam mingeid väärtusi, aga kasutada ei saa neid endiselt. Copyright õigus peaks antama automaatselt ja kui autor soovib oma õigusi pikendada, peab ta ennast registris ametilikult registreerima.
Igati nõus, nii kaob ära probleem, kus teose või töö autor on teadmata.

* Free Sampling – paljud loojad soovivad oma töös kasutada lõike juba olemasolevatest töödest, aga see on copyright’i tõttu keeruline. Loomemaailm muutuks tunduvalt avaramaks, kui seda muuta. Raamatu autorid soovivad anda õiguse kasutada juba olemasolevatest töödest mingeid juppe, loomaks uusi teoseid.

* A Ban on DRM – DRM is an acronym for “Digital Rights Management”, or “Digital
Restrictions Management”. Seda terminit kasutatakse klientide või kodanike kasutusõigusi piiravate reeglite, isegi kui neil on õigused olemas, ühisnimetajana. Suurkorporatsioonid kehtestavad enda reegleid, mis kaotab mõtte luua riiklikud eeskirjad ja seadused, mis kasutusõigusi reguleeriksid.
Raamatu autorite sõnul tuleks DRM-ist loobuda, nii ei saa ettevõtted kasutajatega manipuleeriga ja riiklikud eesrkirjad kehtiksid kõigile ühtemoodi.
See valdkond peaks kindlasti olema paremini reguleeritud ning võimalik, et DRM-i keelustamine parandaks kasutajate olukorda.

Kokkuvõttes võib öelda, et intellektuaalomangi õigused on kindlasti vajalikud, aga praegused seadused on ajast ja arust ning vajavad üle vaatamist, et ühiskonna arengut soodustada.