Netikett

Tänapäeval on kerge ennast internetis teiste peal välja elada, teisi solvata, kuulujutte levitada jne, ilma, et seejärel kohe avalikku häbiposti kartma peab. “Julged jänsed” kirjutavad pahatahtlikke kommentaare, mõtlemata tagajärgedele -kuidas üks või teine postitus teisi inimesi mõjutada võiks. Nii mõnelegi tundub internet kohana, kus kõik on lubatud.
Milline üldse on interneti eetikakoodeks? Kes põhjalikumalt lugeda soovib, et ka veebis hea kodaniku ja inimesena käituda, siis soovitan lugeda Virginia Shea raamatut “Netiquette“. See on küll kirjutatud juba 1994. aastal, aga põhimõtted kehtivad endiselt. Virginia on välja toonid kümme olulisemat punkti, millele internetis olle tähelepanu pöörata ning mille järgmisel võid ünsa kindel olla, et jalajälg, mille tihti eneselegi teadmatult veebiavarustesse maha jätad, ei tekita sulle kaugemas tulevukus piinlikkust.

Toon raamatust “Netiquette” välja ühe olulise punkti, mis inimestel aeg-ajalt ununema kipub: respect other people’s privacy ehk austa teiste inimeste privaatsust.
Suurem osa inimesi ei postita ilma teise inimese loata internetti üles võõraid telefoninumbreid või isikuandmeid, ma vähemalt loodan. Sellene teadmine võiks olla elementaarne. Aga privaatsuse austamise või selle rikkumise all ei mõtle ma praegu andmete jagamist, vaid väga lihtsat ja populaatset täägimist (tagging) ehk pildi all või mõnes kohas ära märkimine. Seda võib teha nii hüperlingina kui ilma, lihtsalt nime mainides (kuigi see otseselt täägimisena ei kategoriseeru).

Olen isiklikult päris mitmel juhul leidnud veebis erinevaid pilte, mille puhul ma ei ole andnud luba seda kas avalikult üles panna või veel halvem – ennast pildil ka ära märkida. Samuti ei soovi, et täiesti võõrad inimesed või ka tuttavad teaksid, kus, kellega ja millal ma kohvitamas või kinos käin. Kui sotsiaalmeedias jälle keegi postitab, et “Pupu, Juku ja Nipi-Tiri – was at club Holliwood”, siis kas need inimesed on ikkagi kooskõlastanud, et võivad sellist infot jagada?  Tihtipeale ei mõisteta selliseid postitusi tehes teistel isegi nõusolekut küsida. Veel vähem kooskõlastada, millises mahus ja millist infot üleüldse teise inimese kohta jagada võib. Tegemist on hetke ajendil tehud otsusega ja kõik.
Mõned aastad hiljem aga kahetsed, kui uuele töökohale kandideerima hakkad ning tööandja sinu kohta Google’ist “huvitavaid” peopilte leiab ja sellest omad järeldused teeb.

Et seda vältida, räägi oma privaatsusest ning pane paika piirid, mida ja kui palju üldse veebis jagada võiks. Aeg-ajalt tasub ennast ka googeldada, et näha, mis sinu kohta internetis üldse leida võib ning kas on midagi, mis seal olema ei peaks.

Internet ei ole anonüümne pelgupaik, käitu vastutustundlikult ning austa nii ennast kui teisi!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s